helnwein archive

Gottfried Helnwein on sündinud 1948, Austrias. Tänapäeval elab Iirimaal, juhuks kui tahad talle külla minna.

Kuidas kirjutada kunstnikust? Proovime nii: Vormiliselt on ta teosed hüpearrealistlik segu hüsteerilisest saksa-ekspressionismist ja tinglikult siin-seal ka popkunstist. Sealt käivad läbi psühholoogilised ja sotsioloogilised motiivid ja teatav ärevuse ja rahutuse tunne, pinev pinge nagu mõra mis aeglaselt läbi hiiglaslikku klaasi propageerub.

Selles klaasi murdumise helis on grimass ja õudus, mingi taju, mingid madalad tunded ja vormid, varjud seintel ja see hästi sügavale ära peidetud räpasus mis on sinus ja minus ja igas inimeses, mis on nii sügav ja nii kole, et isegi meie ei tee selle üle nalja. Isegi Meie.

Varased tööd (paremal ja all) on 70ndatest, need hüperrealistlikud vesivärvid haavatud või vigastatud lastest, haiget saanud tüdrkud seelikutes. See kujuneb ka kunstniku kinnismotiiviks - laps, enamvähem alati laps. Aga mitte kunagi klassikaliselt rõõmus või karikatuurselt mossitav laps, Helnweini noorus on palju hapram, tajutav läbi üksinduse või hirmu või segaduse.

Seal on seksuaalsus, süütus, mineviku kummitused, sügavad psühholoogilised armid, murtud mälestused ja kurjad mõtted. Need lapsed on katkised süütuse sümbolid, mingid bullerbylasteliku õndsa seiklusrikka lapsepõlve korrumpeerunud lubadused, muinasjuttudest pärit simulaakrumite telgitagused. Sest "Bullerby lapsed" pole mitte lastele vaid täiskasvanutele, ta on välja mõeldud pehmeloomuline minevikuunistus, müütiline lapsepõlveideaal, tõeministeeriumi loodud fabrikaat et sul tuju hea hoida. Mingite kunstiteoreetiliste ideede järgi peaks kunst tegelema tõe paljastamisega ja nii on need apatiseerunud, emotsioonitud lapsed maailma eest ohvriks toodud, nad vaatavad tundetult nurka või lebavad jõuetult, meelemärkusetuna, nad on sidemetes, haiged ja nõrgad ja nende haprate kehade pealt peegeldub see sügavale maetud tõde.

Not to mention shit looks Awesome.

Tema arglike laste tabamatu ärevus mõjutab ka nende lihtsat realistlikku kujutist ja ruumi millesse nad on paigutatud - nõnda, et tahes tahtmata tuleb teatav metafüüsilise maali mulje. Õigupoolest pole need siin mitte sisse elatud ruumid kus oleks tolmu või plekke või mingit märki elust, need on ikka pigem ruumi karikatuurid, tühjad saalid. Igavesti kestev parkettpõrand ja krohvsein, toa teine ots mattub atmosfääri nagu 90ndate 3d mängus.

Mulle isiklikult imponeerib ka fakt, et need pildid ei ole just väikesed.

Eraldi tuleks kunstniku puhul ära mainida, et temaatika poolest on ta märkimisväärselt püsiv olnud läbi terve oma loomeelu. 70ndate algusest tänapäevani välja on need õnnetud lapsed kummitanud kunstniku lõuendeid. Ülalolev seeria on akrüül & õli lõuendil aastast 2009. Aga see pole siiski ainus motiiv.

Helnwein kasvas üles sõjajärgses Viinis kus ta nägi enda ümber inimesi kes olid murtud, endasse tõmbunud, sõjast väsinud. Naeratamine ei kuulunud igapäeva elu juurde. Üks päev tõi aga isa koju Piilupart Donaldi koomiksi, raamatu mis avas maailma kus elu on ilusam ja lõbusam ja parem kui siin. Maailma, kus pole hullu, kui teerull sust üle sõidab või kui sind automaadist läbi kõmmutatakse, puhu end pöial suus taas täis või raputa kuulid maha kui lumi seljalt.

Bravuurikas Helnwein muide on kuulutanud, et ta on Donaldilt õppinud elus palju rohkem kui ükskõik mis koolist.

Võib-olla on siis äkki imelik, et hiljem on need lapsepõlvelohutuse figuurid kujunenud õudusunenägude materjaliks. Mingiks täiskasvanute maailmast pärit korruptsiooniks mis vähehaaval oma limaseid kombitsaid mööda su lapsepõlvekujutise pindu laiali sirutab, nokitsedes õõnsuste ja avauste ümber, otsides teed sisse sinu salajastesse unistustesse ja kartustesse.

Öösel ronib Miki Hiir mööda voodilina üles ja närib su kõri lõhki, ta sõbralik naeratus on groteskne irve, ta kummardab sulle aina lähemale, hingab sulle nina alla ja kuklale, ta ulatub pildist välja. Su peopesad tõmbuvad higiseks ja sa kardad. Ta silitab öösel salaja su juukseid, see meeldib talle. Sina meeldid talle.

Helnweini isiklikus lapsepõlveloos on oluline punkt ka see, et tegevus toimub teise maailmasõjajärgses Austrias. Kui liitlased tirisid suure Saksamaa nuttes ja mudasena läbi Nürnbergi puhastustule siis Austrias jäi see asi kuidagi õhku rippuma vireleva ebakindla süütundena. Kriitilise pilguga mineviku üle vaatamine jäi tegemata, otsustati unustuse kasuks. Räpane pesu lükati voodi alla, sahtli põhja, kapi taha. Sa võid ette kujutada kui magus on kunstnikel seal salasahvris maiustamas käia.

Niisiis üks Helnweini šeff ajalooline seeria:

Epiphany I - Adoration of the Magi
Epiphany II - Adoration of the Shephards
Epiphany III - Presentation at the Temple

Isiklikult häirib mind Helnweini juures tema tuntus šokikunstnikuna. Šokk viitab justkui mingile lühiajalisele afektile, sisse raiutud rabavale tundele. Meenuvad haisevad menstruatsiooniverega maalitud feministamaalid ja reaalsed risti löödud rotikorjused. Helnweini teosed töötavad pikem pikaajalisema õõvastuse mehhanismiga, mida ma šokiks ei kutsuks. Maalimislaadi järgi võiks teda üldse kategoriseerida hüperrealistiks. Aga hüperrealist ta, eksju, ei ole sest hüperrealistid tegelesid selliste progressiivsete, oluliste ja eluliste teemadega nagu läikivad autod ja poefassaadid. Et siis kodanlik hüperrealism mitte, labane šokikunst ka mitte. Mina nimetaksin seda peeneks psühholoogiaks.

Ja kindlasti ka ülikõvaks.



Posted by Aleksander Rostov at 1:23 PM
Labels: Aleksander Rostov, awesome shit yo, Gottfried Helnwein, kunst, kunstirubriik, kunstnikust

3 comments:
 
Robert Kurvitz said...
Mulle see kollane partmees küll meeldib, aga paraku pean tunnistama, et teised lähevad juustuks kätte ära.
Partmeest saab vaadata ka kui mingit täiesti süütut ja üpris rõõmsat asja. Nagu ta Kristo filmis oli. Et on jah natuke hämarkamber ja mängud võrkkestal, kui lapsena silmad kinni panid, aga samas on see kuidagi rõõmus ka ja tegelikult ei tasu üle põdeda seda hämarkambrit. Minu arust paljud ülejäänud tööd sellelt mehelt põevad üle. 

Nagu lapsed näiteks ei saa Alice Imedemaal raamatust aru, ega ole sellest eriti huvitunud - tegemist on täiskasvanud inimese psühhoanalüüsi-hõngulise tagasivaatega oma lapsepõlvele ja sellel ei ole lapse maailmapildiga midagi pistmist. Nagu ei ole ka Tim Burtonil jms, mida fännavad põhiliselt kergeloomulise depressiooni all kannatavad kahekümnesed. st Zooey Deschanel. 
Bullerby selle eest läheb lastele raskelt peale, haarab, on usutav ja põnev. Vaadates neid tegelasi, kellega lapsed end tegelikult samastavad võib julgelt öelda, et lapsepõlv on ikka pigem Bullerby kui hämarkamber või "ilge tripp".

Tehnikast niipalju, et aeglaselt settiva atmosfäärina mõeldu võib lakutub hüperrealismi koosmõjul kohati ka lögaseks muutuda. Nagu mõnes kohas, kus värvid on eriti monokroomjalt sinkjaks tõmmatud - atmosfäär hakkab settimise asemel pähe tilkuma (paned tähele, et pea ainsana muid värve kasutav partmees on kuidagi parem?)

Meeldib see muusikavideolisus, ühesõnaga, aga ei meeldi Viinile, sellele kuradi linnale omapärane komme asju üle mõtelda ja üle põdeda.

Tänud väljapanku eest, hea pistitus on Rostovil. Mingi parem variant blogspoti tööriistades, ma olen kuulnud`?
May 11, 2010 3:21 PM
 
Robert Kurvitz said...
PS Mulle Anton Vill meeldib ikka rohkem, tal on õhku ka veidi selles natuke sarnases atmosfääris. Ei ole päris nii nagu siin lõpu poole on, nagu oleks stoppkaader kuskilt veidi maitsetult ülekeeratud värvidega filmist.

Ja kui seda sama atmosfääri ja nihkes hüperrealismi vähem pähe valatult ja palju hullemate filosoofiliste implikatsioonidega otsida, siis Ivar Kaasik on sitaks kõva. Aga tal on net-presence'iga halvasti.
May 11, 2010 3:26 PM
 
Jüri Saks said...
http://www.ivarkaasik.ee/
May 11, 2010 4:12 PM

Gottfried Helnwein ja katkised lapsed, by Aleksander Rostov